Dementsuse infoliin 644 6440

Mis aasta meil on?

Rahvusvaheline konverents MIS AASTA MEIL ON?  TÜ Narva kolledžis 19. 09. 2019 pakkus dementsuse kultuuritundlikku käsitlust, võttis ette tabuteemad eakate hoolduses ning tutvustas hoolduse praktikaid teistes riikides.

Konverentsi esinejateks olid üle-Euroopalise võrgustiku Kultuuridevaheline Eakate Hooldus (European Network on Intercultural Elderly Care) liikmed. „Vananemine on ainus võimalus pikaks eluks“ – on võrgustiku moto ning lähtekohaks mõte, et inimeste võimestamisel on vaja aru saada nende väärtustest ja kultuurist.

ENIECi meeskond Narvas

Siiri Jaakson rääkis oma ettekandes kultuuritundlikust lähenemisest mälutöös Soomes. Igapäevaselt tegeleb ta erinevatest rahvustest inimestega, keda puudutavad mäluprobleemid. Soomlased kasutavad dementsuse asemel sõnu, mis on seotud mäluga.

Kultuuri-jäämägi koosneb veepealsest nähtavast ja veelausest nähtamatust osast. Töös eri rahvusest inimestega tuleb teadlik olla mõlemast. Lihtne on märgata erinevat riietust, kuulda erinevat keelt või märgata kombeid, keerulisem on tabada teise rahvuse väärtusi, tõekspidamisi, tabusid, hoiakuid, rituaale või usku.

Siiri Jaakson ja konverentsi moderaator Miret Tuur

Esimene barjäär on aga see, kuidas saab teisekeelne elanikkond informatsiooni tugisüsteemidest, teenustest ja võimalustest. Võõrkeelse inimese, kellel on probleem, ülesleidmine on esimene samm ja see pole lihtne. Ka edasine pole lihtne.  Teises kultuuris võib-olla ei tuntagi sellist haigust nagu Alzheimeri tõbi, kuigi inimestel seda ikka esineb.  Vahel pole isegi väljendeid, kuidas haigusest rääkida. Soomes aitavad teise kultuuri- ja keeletaustaga inimesi testide läbiviimisel ja suhtlemisel mälutõlgid.

Mäluhäired ei sõltu keelest, kultuurist ega rahvusest, ütles Siiri Jaakson lõpetuseks, küll on aga vaja erilist lähenemist erinevatele rahvustele.

Dr Jennifer R. van den Broeke teemaks oli standard- ja dementsushooldus inimestele, kelle tervisealane teadlikkus on madal.

Hollandis on hooldus ja hoolduskulud tervishoiusüsteemi osa,  sotsiaalsüsteem tuleb appi koduteenuste pakkumisel. Tervisealane teadlikkus või kirjaoskus ei ole omane kõigile, tervishoiutöötajatest arusaamine ning teenustele pääsemine võib nõuda eelteadmisi, mida igal inimesel ei ole. Hinnatakse, et Hollandis on 1/3 inimestest madal tervisealane teadlikkus.  Seda arvestades töötati koos erinevate ekspertidega välja 25 soovitust, millised on head hooldusteenused dementsuse puhul. Näitena:  igal dementsussündroomiga inimesel peab olema juhtumikorraldaja ehk üks nõustaja, kelle poolde saab pöörduda kõikides hoolduse ja raviga seotud küsimustes. Sama juhtumikorraldaja jääb inimese ja tema perega aastateks, kuni elu lõpuni. Dementsusega inimestele tehakse üks hooldus- ja eluplaan, mis hõlmab ravi- , hooldus- ja  sotsiaalteenuseid.

Jennifer R. van den Broeke

Soovitustega käivad kaasas kvaliteediindikaatorid, mille järgi  iga teenusepakkuja saab oma teenuseid hinnata.

Dr Frans R. Hoogeveen, kes on psühholoog, ütles alustuseks, et oluline on inimene, ükskõik mis diagnoos tal on ning jätkas teemadega, mis on tabudeks paljudes kultuurides ja riikides: intiimsus ja seksuaalsus.   Ometi on need kaks inimeste baasvajadused, sõltumata vanusest, nahavärvist, haigusest või väljanägemisest.

Vanas eas on intiimsus ja seksuaalsus enamasti keelatud teemad. Ometi on intiimsusvajadus endiselt olemas – vajadus puudutuste järele suureneb vanuse tõusuga, tõi eakas Hollandi vanapaar välja konverentsil näidatud videoklipis. Enamgi veel – kaks dementsususündroomiga inimest hooldekodus võivad armuda ning see võib ära võtta depressiooni. Küsimus on, kuidas suhtuvad sellesse lähedased, hooldekodu personal ning teised kliendid.

Esineja tõi näite oma dementsussündroomiga lähedasest, kelle paanikahooge hooldekodus vaigistas teise dementsusega inimese lähedus. Kas intiimsust peaks keelama või soodustama – see küsimus on nii emotsionaalne, et ratsionaalsed argumendid tihti ei tööta.

Conny van der Aalsvoort rääkis dementsussündroomiga inimese hooldajast – ka teda ei saa ära unustada.

Palju dementsusega inimesi Hollandis jätkab teenuste toel või hooldaja abil kodus elamist, hooldekodu on alles  viimane samm. Hooldamine on emotsionaalselt raske ning hooldaja võib ise tunda end isoleerituna – keskmes on alati hooldust vajav inimene ja hooldaja mured jäävad tema varju. Selleks, et  omastehooldaja puhata saaks, tulevad appi vabatahtlikud. Home instead (kodu asendus/asendaja) on teenus, kus tasustatud professionaal annab hooldajale puhkust. Hooldaja nõustamiseks on olemas ka spetsiaalne konsultant, kes tegeleb üksnes hooldaja enda murede ja probleemidega.   Hooldaja toetamisele pööratakse tähelepanu, puhkuse võimaldamine on vajalik, oma muredest rääkimine samuti.

Conny van der Aalsvoort

Ka kogukond peab olema teadlik dementsussündroomi eripäradest, nt kui dementsusega inimene on desorienteeritud või ei leia teed. Kohalikud omvalitsused loovad dementsussõbralikku naabruskonda, korraldavad mälukohvikuid ja punuvad võrgustikke. Odensemajad on kohad, kuhu saab minna nõu küsima ja aega veetma. Inimkeskne hooldus tähendab, et tuleb lähtuda hooldust vajavast inimesest, tema hooldajast ning tõsta teadlikkust kogukonnas.

René Randver

Eesti esinejatest andis sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik René Randver ülevaate riigi tegevustest, mis on seotud dementsusega, Dementsuse Kompetentsikeskuse tegevjuht Miret Tuur rääkis kompetentsikeskuse tegemistest ning MTÜ Elu Dementsusega juhatuse esimees Hanna-Stiina Heinmets jagas tugigruppide ja mälukohvikute tegemise kogemusi.

Hanna-Stiina Heinmets