Tagasi
Dementsuse infoliin 644 6440

Frontotemporaalne dementsus

Põhjused ja pärilikkus

Frontotemporaalset dementsust põhjustab aju otsmiku- või oimusagarate atroofia ehk kõhetumine. 30–40% juhtudest on atroofia tekkepõhjus geneetiline, mille tõttu saab frontotemporaalne dementsus tihti alguse oluliselt varasemas eas kui teised dementsuse alaliigid.

Sümptomid

Frontotemporaalse dementsuse sümptomid sõltuvad sellest, millises ajuosas kahjustus parajasti asub. Kui närvirakkude kahanemine toimub otsmikusagaras, tekivad sageli isiksus- või käitumishäired. Näiteks võib dementsusega kaasneda planeerimis- ja otsustusvõime langus ning kaduda huvi igapäevaste tegevuste ja kohustuste vastu. Häiruda võib eneseseire nii, et inimene võib hakata avalikus ruumis ebakõlbeliselt käituma. Muuhulgas võivad tekkida sundliigutused ja isumuutused. Selliste sümptomite tõttu satuvad otsmikusagara atroofiaga inimesed vahel psühhiaatriahaiglatesse depressiooni, skisofreenia või bipolaarse häire kahtlusega. Kui kõhetumine toimub oimusagaras, põhjustab see mälu-, keele- ja kõneprobleeme.

Haiguse kulg ja eluiga

Frontotemporaalne dementsus on pöördumatu ja ajas järk-järgult progresseeruv. Pärast dementsuse sümptomite algust on inimeste eluiga keskmiselt 6–11 aastat, pärast diagnoosi saamist 3–4 aastat.

Ravi

Frontotemporaalset dementsust pole võimalik välja ravida, kuid haiguse käigus tekkivaid käitumuslikke ja psühhiaatrilisi seisundeid on võimalik ravimitega leevendada. Vähemalt sama oluline on erinevate spetsialistide ja lähedaste abi, kes saavad dementsusega inimesele pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge, kasutada erinevaid strateegiaid teiste psühholoogiliste probleemidega hakkama saamiseks ning maksimaalse iseseisvuse säilitamiseks igapäevasel toimetulekul. Näiteks oimusagara kõhetumise tõttu kõne- ja keeleprobleemide tekkel võib olla abi kõneravist, kus õpitakse alternatiivseid meetodeid suhtlemiseks ja suhtlemisprobleemide lahendamiseks.