Tugigrupp toob helgust ja lootust
Dementsusega inimeste lähedastele mõeldud tugigrupid on MTÜ Elu Dementsusega vabatahtlike poolt 5 aastat tagasi ellu kutsutud. Tänaseks on tugigrupid jõudnud igasse maakonda. 2022. aasta esimesel poolaastal toimus üle Eesti 69 tugigrupi kohtumise, kus osales 193 lähedast. Tugigruppides osalejad on öelnud, et tugigrupis käimine toob helgust ja lootust raske ajuhaigusega lähedase hooldusteekonnal hakkamasaamiseks.
Suurenenud hoolduskoormuse tõttu on põhiliseks tugigruppide teemaks väga läbi põlenud lähedased, kelle igapäevaelu on põimunud erinevate hooldusega seotud teemadega (füüsiline hooldus, järelevalve, keeruline suhtlemine). Paljud lähedased kogevad hirmu ja süütunnet lihtsalt mõttest hooldekodule ja sellele, et dementsusega pereliige ühel hetkel seal võib elada. Pingutatakse kodus lähedast hooldades üle inimvõimete piiride, sest napib abi saamise võimalusi, mis oleks suunatud dementsusega inimesele või siis lähedasele, kes hooldab. Kahjuks on kõikides tugigruppides läbivateks küsimusteks, kuidas ennast säästa ja kust leida abi? Räägime ka, kuidas dementsusega inimesega suhelda, kuidas ennetada ohtusid, kuidas kodukeskkonda kohandada jpm.
Lähedastel pole teadlikkust, mida tähendavad koduteenused ja kust neid saada, samas teiselt poolt pole koduteenused arenenud dementsuse spetsiifikat arvestades. Väiksemates maapiirkondades on teenused kättesaadavamad ja paindlikumad. Samuti on lähedased jaganud mitmes tugigrupis positiivset tagasisidet päevahoiuteenustele, koduteenustele ja hooldekodudele, kus nende pered on hästi vastu võetud ja nad on abi saanud.
Tagasiside tugigruppidele on positiivne, tugigrupis kohtutakse inimestega, kellel on samad kogemused, jagatakse nippe, nõu ja toetust. Tugigrupis enda kogemuste jagamine ja lugude kuulamine aitab teha keerulisi otsuseid, leevendada süütunnet ja toime tulla leinaga.
Pirita tugigrupi liige on kirjeldanud enda tugigrupis käimise kogemust järgmiselt: „Leidsin tugigrupi kuulutuse internetist 2018. aastal, kui mu ema oli alles dementsuse algfaasis. Tundsin, et ma lihtsalt pean selle grupiga ühinema. Olin küll selleks ajaks lugenud vähest leitavat kirjandust ja tutvunud netist kättesaadavate materjalidega, aga sellest ei piisanud, et oma jõududega hakkama saada, ma olin ikka päris hädas. Esimesel korral grupis olles ja kuuldes inimeste valusaid lugusid, tõusid mul õudusest juuksed peas püsti, kuid just sellest oligi minu jaoks palju abi – see kõik aitas mul saada jalad kindlalt maha, sest nüüd teadsin, milline karm reaalsus mind ees ootab ja millest tuleb ilma igasuguste illusioonideta läbi minna. Teisest küljest aga puudus igasugune kindlustunne, sest keegi ei suuda iial selleks kõigeks päriselt valmis olla. Retk koos dementsusega lähedasega on justkui sumpamine uduses rabas, kus ettepoole pole võimalik midagi näha ja sul ei ole vähematki aimu, kui pikaks teekond üldse võib kujuneda. Minu jaoks oli tugigrupp kui toekas matkakepp, mis päästis rappa sisse vajumast, seda enam, et tegin selle rännaku läbi sisuliselt üksinda, mu isa oli surnud ja õdesid-vendi mul ei ole. Tugigrupist sain mitme aasta jooksul olulist ja eluliselt vajalikku informatsiooni, reaalselt toimivaid nõuandeid toimetulekuks Alzheimerit põdeva emaga, kes haiguse progresseerudes muutus lõpus ka agressiivseks nii füüsiliselt kui verbaalselt. Olen kogu grupile südamest tänulik, teie abikäsi on olnud hindamatu väärtusega. Aitäh!“
Lähedastel on võimalik tulla tugigruppi mille kohta saate infot www.eludementsusega.ee või Facebooki lehelt Elu Dementsusega.
Tugigruppides on võimalik osaleda ka virtuaalselt.
Tugigruppe veab peamiselt MTÜ Elu Dementsusega vabatahtlike võrgustik, kuhu kuuluvad kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, hooldekodude juhid, lähedased, tegevusterapeudid, hingehoidjad jm. Tugigruppe rahastab Dementsuse Kompetentsikeskus.
Dementsuse Kompetentsikeskus pakub võimalust nõustamiseks info- ja usaldusliini kaudu 644 6440, olenevalt vajadusest pakutakse ka personaalset- või ekspertnõustamise teenust. Nõustamised on kõigile tasuta.
