Tagasi
Dementsuse infoliin 644 6440

Unehäire – dementsuse põhjus või tagajärg?

Autor: neuroloog dr Katrin Põld

Uni on keerukas, aktiivselt reguleeritud füsioloogiline protsess. Kuigi ööpäevarütmi tsüklilist vaheldumist on täheldatud kõigis keharakkudes ja uni on tunnistatud ka ainevahetuslikult ja immunoloogiliselt oluliseks, seostub une põhiline funktsioon siiski ajutegevusega. Ajutegevuse raskeim pöördumatu progresseeruv häire, dementsus, on kujunemas kõigis maailma riikides üha süvenevaks rahvatervise probleemiks. Kuivõrd dementsuse ravi on ka kaasajal peamiselt sümptomaatiline, mitte põhjuslik, on teadlaste ja arstide huvi pöördunud muuhulgas une kui mälu- ja õppimisvõime parandamisega seostuva ennetus- ja ravisihtmärgi poole.

Sissejuhatus: une funktsioonid organismi tasandil

Uni ja ärkvelolek on kogu organismi kaks väga erinevat olekut, mida reguleerivad erinevad ajuosad ja keemilised virgatsained. Uni jaguneb nn aeglaste ajulainetega ehk mitte-REM ning REM-uneks (ingl k rapid eye movement) vastavalt kiirete silmaliigutuste puudumisele või esinemisele. REM-unefaasiga kaasnevad unenäod. Une kõiki füsioloogilisi funktsioone ei ole lõpuni välja selgitatud, kuigi aju tasandil on unel kindel roll taastumisprotsessides ning õpitu kinnistamises. Keha ööpäevarütmi reguleerib nn bioloogilise kellana hüpotalaamus, mis edastab sünkroniseerivaid signaale ajju ja mujale organitesse vastavalt silma kaudu sisenenud valguse hulgale (Mohawk et al., 2012). Inimesel alluvad füsioloogilised ja käitumuslikud tsüklid 24-tunnise perioodi rütmile (Musiek, 2015).

Unestruktuuri muutused vananedes

Normipärast vananemist iseloomustavad muutused une struktuuris ja kvaliteedis. Une kvaliteet langeb peale 60. eluaastat keskmiselt 3% aastakümne kohta, samas kui muudatused unestruktuuris leiavad aset järkjärguliselt ning hakkavad ilmnema juba noores täiskasvanueas. Vanemaks saades väheneb sügava une ja REM-une osakaal; sagenevad uneaegsed ärkamised, mis killustavad und (Lyashenko et al., 2016). Osaliselt on see seotud pimeduse hormooni melatoniini õhtuse erituse vähenemisega. Nii uinumise kui ärkamise kellaaeg (unefaas) võib vanemas eas nihkuda varasemaks, mis tõenäoliselt peegeldab “normaalset”, füsioloogilist vananemist (Bliwise, 1993). Päevast tukastamist peetakse vanusega kaasnevaks muutuseks. Liigunisust aga, mis võib avalduda päevaste uinakutena, esineb tervetel eakatel oluliselt harvem kui kaasuvate kehaliste ja vaimsete haigustega vanuritel (Lyashenko et al., 2016).

Tuleb rõhutada, et kõrgem vanus on ka meeleoluhäirete riskiteguriks. Depressiooni aga, millega kaasnevad sageli erinevad unekaebused (eriti unetus või liigunisus), võib olla raske eristada kergest kognitiivsest häirest ning varasest dementsusest. Praktikas esineb depressiooni sageli just dementsuse algstaadiumis. On isegi üllatav, et depressiooni puhune unestruktuuri häirumine eakatel võib olla isegi sügavam kui dementsuse puhul, nagu 65 aastat tagasi esmakordselt kirjeldati (Ginzberg et al., 1955). Hilisemad uuringud on seda kinnitanud (Reynolds et al., 1983). Seega võib eakal isikul, kellel esinevad depressiooni, kognitiivsete võimete languse ja unehäirete sümptomid, olla õigustatud esmalt meeleoluhäire ravi koos vastava unenõustamisega.

Une häirumine neurodegeneratiivsete haiguste korral

Unestruktuuri ja une-ärkveloleku tsükli häired on tavapäraseks varaseks dementsusega kulgevate neurodegeneratiivsete haiguste (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, Huntigtnoni tõbi, multisüsteemne atroofia, dementsus Lewy kehakestega jm) sümptomiks. Unehäirete aluseks nende haiguste puhul on und ja ärkvelolekut juhtivate ajurakkude aeglane, kuid pöördumatu häving (Abbott & Videnovic, 2016). On näidatud, et ka dementsust mitte põdevatel vanemaealistel on mälu häirumine ja teatud ajukoore osade õhenemine seotud sügava une vähenemisega (Mander et al., 2013).

Alzheimeri tõbi (AT) on sagedaseim dementsust põhjustav neurodegeneratiivne haigus. Progresseeruva haigusena põhjustab AT järkjärgulist mälu, igapäevaste oskuste, visuaalruumiliste võimete ja isiksuse hääbumist. Öiseid ärkamisi ja ööpäevarütmi häirumist peetakse lisaks mäluprobleemidele samuti AT põhisümptomeiks. Need võivad avalduda juba AT varases faasis ning edaspidi on nende raskusaste seoses dementsuse raskusastmega, põhjustades probleeme lähedastele ja hooldajatele. Kuni 82%-l AT patsientidest on sagedasi öiseid ärkamisi ning 34% patsientidest ärkab öösel veendumusega, et on päev (Lyashenko et al., 2016). Sügava AT-ga haigetele on omane täiesti ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel (nt kolm või neli ärkvelolekuga vahelduvat pikemat uneperioodi 24 tunni jooksul). Iseloomulik on ka nn päikeseloojangu fenomen (ingl k sundowning), mis tähendab segasuse ja arevuse süvenemist õhtupoolikul. Unerežiimi sügav häirumine nagu ka pikem voodis veedetud aeg ennustab AT puhul negatiivset üldist prognoosi (Abbott & Videnovic, 2016).

Ka nt Parkinsoni ja Huntingtoni tõve kliinilises pildis on unehäired iseloomulikud. Parkinsoni tõve (PT) korral esineb unehäireid kuni 90%-l patsientidest (Abbott & Videnovic, 2016). Sagedasemateks unehäireteks PT puhul on REM-uneaegne käitumishäire (ingl k REM-sleep behaviour disorder e RBD), päevane liigunisus (uneatakid) ja une killustumine. Parkinsoni tõvega haiged võivad unenägusid välja elades end või voodikaaslast vigastada, kuna normipärane lihastoonuse kadu REM-une ajal on neil häirunud. PT-puhune päevane liigunisus võib olla tingitud nii haigusest kui ravimitest. Une killustumises mängivad PT puhul rolli öine jäikus ja ravimid, aga ka kaasuvad meeleoluhäired, valu jm sümptomid (Lyashenko et al., 2016).

Unehäired kui dementsuse riskitegur

Epidemioloogilised uuringud viitavad, et ööpäevarütmide madaldumine vanemas eas võib ette ennustada dementsuse kujunemist (Tranah et al., 2011). Sellest tulenevalt on sõnastatud oletus unehäiretest kui dementsusega kulgevate haiguste mehhanismi ühest osast.

Unetus ehk insomnia on statistiliselt seotud suurenenud dementsuse riskiga (Hung et al., 2018), kuid selle mehhanismid on olnud pikka aega ebaselged. Suurt elevust ja huvi unetuse ja Alzheimeri tõve seoste vastu on tekitanud aju nn glümfaatilise süsteemi (nimetus on tuletatud analoogiast lümfisüsteemiga) hiljutine avastamine (Iliff et al., 2012). Glümfaatiline süsteem võimaldab peaajuvedeliku ehk liikvori abil ajust välja transportida närvirakkude vahelisest vedelikust toksilisi ainevahetuse jääke nagu β-amüloidpeptiid ja tau-valk. Huvitaval kombel toimib glümfaatiline süsteem ärkvelolekus kuni kaks korda aeglasemalt kui unes (Abbott & Videnovic, 2016). Kuna enamik dementsuseni viivaid neurodegeneratiivseid haigusi kulgeb toksiliste valkude kuhjumisega ajus, rõhutab antud avastus nii täisväärtusliku une potentsiaalset rolli närvihaiguste ennetuses kui ka viitab võimalikele seni avastamata haigusmehhanismidele.

Ka teised unehäired võivad mõjutada kognitiivseid võimeid. Obstruktiivne uneapnoe e unelämbustõbi on levinud unehäire, mille all kannatab kuni 19% mehi ja kuni 15% naisi. Ülemiste hingamisteede osalise või täieliku sulgumiste tõttu põhjustab uneapnoe öiseid hapnikuvaeguse episoode ning öiseid ärkamisi. Nendest teguritest tingitud une häirumise ja päevase väsimus pärsivad mõtlemisvõimet ja tähelepanu võrreldavalt unepuudusega. Pikaajaline ravimata uneapnoe võib põhjustada oluliste ajustruktuuride, sh hipokampuse mahu vähenemist ja õppimisvõime ning mälu halvenemist. Osaliselt on need muutused raviga taaspöörduvad (Abbott & Videnovic, 2016).

Huvitaval kombel on ka uinutite pikaajalist kasutamist seostatud kognitiivsete häiretega. Keskealistel unetuse all kannatavatel isikutel (vanuses 50–65), kes kasutavad pikatoimelisi uinuteid suurtes annustes, tõuseb dementsuse risk (Chen et al., 2012).

Kokkuvõtteks

Vananemisega kaasnevad muutused unestruktuuris peegeldavad füsioloogilisi protsesse. Neurodegeneratiivsete haigustega kaasneva une-ärkveloleku rütmi häirumine ja une killustumine võivad olla närvihaiguse varaseks sümptomiks. Neurodegeneratsiooni võimendavaiks tegureiks võivad olla nii primaarsed unehäired kui uinutid.

Kirjandus:

  1. Abbott SMVidenovic A. Chronic sleep disturbance and neural injury: links to neurodegenerative disease. Nat Sci Sleep. 2016 Jan 25;8:55-61
  2. Bliwise D. Sleep in Normal Aging and Dementia. Sleep 16 (1): 40-81
  3. Chen PLLee WJSun WZOyang YJFuh JL. Risk of dementia in patients with insomnia and long-term use of hypnotics: a population-based retrospective cohort study. 2012;7(11): e49113
  4. Chiu HY, Lin EY, Wei L, et al. Hypnotics use but not insomnia increased the risk of dementia in traumatic brain injury patients. Eur Neuropsychopharmacol. Epub 2015
  5. Sleep and sleep disturbance in geriatric psychiatry. JAm Geriatr Soc 1955; 3:493-511
  6. Hung CM et al. Risk of dementia in patients with primary insomnia: a nationwide population-based case-control study. BMC Psychiatry (2018) 18:38
  7. Iliff JJ, Chen MJ, Plog BA, et al. Impairment of glymphatic pathway function promotes tau pathology after traumatic brain injury. J Neurosci. 2014; 34:16180–16193.10.1523/JNEUROSCI. 3020-14.2014
  8. Lyashenko E, Poluektov M, Levin O, Pchelina P. Age-related Sleep Changes and its Implication in Neurodegenerative Diseases. Current Aging Science, 2016, 9, 26-33
  9. Mander, B. A.et al. Prefrontal atrophy, disrupted NREM slow waves and impaired hippocampal-dependent memory in aging. Nature Neurosci. http://dx.doi.org/10.1038/nn.3324 (2013)
  10. Musiek E. Circadian clock disruption in neurodegenerative diseases: cause and effect? Pharmacol., 27 February 2015
  11. Reynolds CF III, Spiker DG, Hanin I, Kupfer DJ. Electroencephalographic sleep, aging, and psychopathology: new data and state of the art. BioI Psychiatry 1983;18:139-55
  12. Tranah G et al. Circadian activity rhythms and risk of incident dementia and MCI in older women. Ann Neurol. 2011 November; 70(5): 722–732