MTÜ Elu dementsusega: dementsusega inimesed ei erine ükskõik mis teise diagnoosiga inimesest.
Dementsus on katusmõiste, millega kirjeldatakse mitmeid mälu ja kognitiivseid võimeid mõjutavaid haigusi. Dementsusega inimesed on haiged: nende kognitiivne võimekus langeb järjest ja see viib täieliku sõltuvuseni teistest inimestest. Seega mõjutab dementsus lisaks inimesele endale ka tema lähedasi ja hooldajaid, riiki ja kohalikke omavalitsusi. Meid kõiki.
Uuringute järgi on dementsusega inimeste suurimad riskid väärkohtlemine, hooletusse sattumine ja turvalise keskkonna puudumine. Haigete inimeste õigusi ei tohi hinnata võime järgi ennast verbaalselt väljendada, vaid inimväärikuse ja turvalisuse alusel.
"Vaikus ei ole nõusolek" – dementsusega inimese käitumine või „mittereageerimine” ei tohiks määrata, kas midagi juhtus või mitte. Dementsusega inimestel puudub haiguskriitika, suhtlusvõime halveneb, reaalsustaju ja mälu võivad olla kahjustatud. Seetõttu ei saa küsida, miks ohver „ei karjunud” või „ei keeldunud” – ta ei pruukinud aru saada, mis toimub. Me ei saa aga kindlalt väita, et väärkoheldu ei mõistnud toimunut, sest ta ei ole võimeline seda väljendama. Dementsusdiagnoos mitte ei vähenda ümberolijate vastutust, vaid suurendab.
Euroopa dementsusega organisatsioone koondav Alzheimer Europe rõhutab, et dementsusega inimestel on samasugused inimõigused ja väärikuse kaitse nagu kõigil teistel. Haigus ei tohi saada dementsusega inimese defineerijaks – ta on endiselt inimene. Teisisõnu: vaatamata sellele, et inimene kaotab oma vaimse võimekuse, on ta inimene ja tema ise. Kui vägistatul oleks diabeet või südamehaigus, kas me räägiksime siis nii palju tema haigusest või hoopis rohkem kuritööst, vastutusest ja ehk sellest, kuidas edaspidi selliseid asju ennetada ja vältida?
Dementsusega inimene, kes enamasti on eakas, vajab meie kõigi hoolt ja armastust juba seetõttu, et ta on andnud oma panuse ühiskonda. Ta ei ole süüdi, et oodatud väärika ja aktiivse vananemise võtab üle haigus, millel ei ole ravi. Dementsusega inimeste seksuaalse väärkohtlemise juhtum paljastab, kui haavatavad on meie ühiskonnas dementsusega inimesed ning kui vähe on loodud mehhanisme nende turvalisuse tagamiseks hooldekodudes.
Me peame endalt küsima, missuguseid muutusi on vaja ühiskonnas, seadusandluses ja ehk ka järelevalves, et paremini hakkama saada dementsusega kaasnevate eelarvamuste, probleemide ja kitsaskohtadega. Me peame rohkem rääkima sellest, mida tähendab dementsus või dementsusega inimene. Me peame vähem ütlema “dementne”, see on endiselt halvustav väljend, ja kasutama rohkem dementsusega inimene.
Teie Seidi Soini-Lillipuu ja Chris Ellermaa
