- detsembril toimus Maiasmoka hubases keskkonnas MTÜ Elu Dementsusega kogemuskohvik, kus fookuses olid igapäevased väikesed võtted ja praktilised nipid, mis aitavad muuta toimetulekut dementsusega inimestega lihtsamaks ja rahulikumaks.
Kohtumise keskmes ei olnud teooria, vaid päriselulised kogemused, et kuidas:
- lihtsustada suhtlemist ja vähendada pingeid,
- toetada igapäevaseid rutiine (söömine, hügieen, kodused tegevused),
- säilitada väärikus nii haigel kui ka lähedasel,
- märgata väikseid muutusi ja neile õigel ajal reageerida.
Kogemuskohviku keskne mõte oli lihtne, kuid sisult sügav: trikid ja nipid ei ole universaalsed. Need on alati seotud konkreetse inimesega – tema eluloo, harjumuste ja varasemate rollidega. Seepärast algab hea hooldus alati info kogumisest: kes see inimene on olnud, millistes tingimustes elanud, mis tööd teinud ja mis talle elus tähendust on loonud.
Osalejad tõid esile, et parim hooldus sünnib siis, kui inimene ei ole „teenuse saaja“, vaid isik oma looga. Kui hooldaja tunneb inimese tausta, saab ta kohandada suhtlust, keskkonda ja päevakava viisil, mis toetab turvatunnet ja väärikust.
Päevane rütm ja etteaimatavus
Arutelu liikus kiiresti praktiliste igapäevateemade juurde. Üheks hea hoolduse oluliseks alustalaks peeti päevast rütmi, mis on dementsusega inimeste puhul eriti oluline. Rõhutati, et hommikused tegevused loovad eelduse rahulikuks õhtuks ja sujuvaks uinumiseks. Tähtis ei ole kindel kellaaeg, vaid etteaimatavus – teadmine, mis tegevus järgneb. See aitab hooldajal oma tööd paremini planeerida ning annab dementsusega inimesele turvatunde.
Tõstatati ka oluline küsimus: kas sõna „rutiin“ ei ole liiga jäik ja kõigile sobimatu? Arvestades iga inimese erinevat tausta ja elurütmi, võib jäik päevakava põhjustada hoopis rahutust. Näitena toodi olukordi, kus kogu osakond äratatakse ühtemoodi kell 7 hommikul, kuigi see ei sobi kõigile.
Arutelus jõuti arusaamani, et miks mitte tuleviku hoolduses hooldekodus olla paindlikkum ning mitte paigutada kõiki ühte raamistikku.
Kohanemine on kahepoolne
Dementsusega inimese kohanemine ei toimu kunagi üksinda – sama oluline on lähedase kohanemine. Heaks näiteks toodi olukorrad, kus lähedane julgeb oma ootusi ja muresid välja öelda. See on suur väärtus, mis eeldab usaldust ja selle kujunemine võtab aega.
Usaldus ei teki pelgalt sõnadest, vaid igapäevase töö kaudu – kuulamise, mõistmise ja järjepidevuse toel. Kui hooldustöötajat usaldatakse ja tema kogemusi väärtustatakse, võidavad kõik osapooled.
Lähedaste päris mured
Praktilises plaanis tõdeti, et enne teenusele tulekut täidetakse dokumente sageli pealiskaudselt: peaasi, et habe on aetud ja kõht täis. Tegelikkuses on ootuste ja vajaduste aus kirjeldamine üks olulisemaid samme, et hooldus vastaks tegelikule elule.
Oluline tähelepanek oli ka see, et rahulolematud lähedased on pigem haruldased – enamasti tuntakse tänulikkust ja kergendust, kui nähakse, et lähedane on hoitud ja turvalises keskkonnas.
Keskkond ja turvalisus
Rõhutati, et toad on teadlikult lihtsad – kukkumisrisk on suur ning inimesed liiguvad toast tuppa. Turvalisus ei tähenda eraldatust, vaid kogukonnatunnet, kus ollakse koos ja tegutsetakse ühiselt. Agressiivsed olukorrad on pigem erandlikud. Enamasti piisab rahulikust häälest, kontakti loomisest ja vajadusel kehakontaktist.
Kogemuskohvikus jagati rohkelt loovaid ja lihtsaid lahendusi. Näiteks aitab pesemisel, kui käterätik on nähtaval kohal. Sundimine ei toimi – hooldustöötaja loovus on võtmetähtsusega. Mõnikord aitab komm või väike maius, teinekord rahulik vestlus. Ravimite manustamisel kasutatakse vajadusel toitu või jogurtit.
Tehnoloogia, loomad ja erandid
E-hooldekodu kontseptsioon on tulevikuteema, kuid juba täna kasutatakse majasiseseid infosüsteeme, mida saavad jälgida ka lähedased.
Arutati ka loomade rolli algava dementsuse puhul – see võib olla suurepärane lahendus, kui inimene on loomaarmastaja. Üldreegleid ei ole: kõik sõltub taustast ja hooldekodu kodukorrast.
Samuti toodi välja, et valguse sähvatustega muusikakeskused võivad pigem tekitada ärevust kui seda leevendada.
Emotsionaalne koormus ja toimetulek
Nii kodused hooldajad kui ka hooldekodu töötajad seisavad silmitsi emotsionaalse koormusega. Üks läbiv soovitus, mis korduvalt kõlas, oli huumori kasutamine – oskus leida kergust ka rasketes olukordades.
Eriti liigutav oli kuulaja jagatud kogemus: inimene, kes hooldab oma abikaasat ööpäevaringselt, maandab pingeid sõbrannadega suhtlemise kaudu. See meenutas kõigile, et ka hooldaja vajab tuge.
Täname südamest kõiki kogemuskohvikus osalejaid kes jagasid oma mõtteid ja kogemusi. Südamlik tänu meie külalistele, seekord AS Koeru Hooldekeskuse kogenud hoolduspraktikutele , kes jagasid oma teadmisi; Annely Ilomets ja Anneli Eelmaa. Teie praktilised teadmised, kogemused ja avatud jagamine aitasid luua väärtusliku ja sisuka aruteluruumi, millest võidavad nii hooldustöötajad, lähedased kui ka dementsusega inimesed ise.
Arutelus tõusis esile, kui oluline on päevane rütm ja etteaimatavus, mis toetavad nii dementsusega inimest kui ka hooldajat. Samavõrd väärtuslik oli küsimus rutiini paindlikkusest – mõistmine, et iga inimene on oma taustaga ning hooldus peab sellest lähtuma, mitte suruma kõiki ühtsesse raamistikku.
Just sellised tähelepanekud ja küsimused aitavad meil liikuda inimkesksema ja hoolivama hoolduse suunas.
Aitäh, et kuulasite, jagasite ja kaasa mõtlesite. Teie panus loob väärtust mitte ainult nendel kohtumistel, vaid ka igapäevases hoolduses ja kogukonna teadlikkuse kasvus.
MTÜ Elu Dementsusega