2. juunil kogunesid Kadrioru Kunstimuuseumi Barokksaali MTÜ Elu Dementsusega liikmed, koostööpartnerid, toetajad ja sõbrad, et tähistada ühingu kümnendat tegutsemisaastat. See oli õhtu täis tänu, äratundmist ja ühist vastutustunnet – mõistmist, et dementsus ei puuduta üksnes diagnoosi saanud inimest, vaid kogu tema perekonda, lähedasi ja tegelikult kogu ühiskonda.
Juubeliõhtu kandis endas sõnumit, mida ühing on edasi andnud juba kümme aastat: dementsuse puhul tuleb näha inimest enne haigust. Sageli nähakse segadust enne selle põhjust, käitumist enne selle taga peituvat hirmu ning haigust enne inimest ennast. Kuid iga dementsusega inimene vajab eelkõige väärikust, turvatunnet, mõistmist ja võimalust olla jätkuvalt osa ühiskonnast.
Selle sõnumi olulisust kinnitas ka MTÜ Elu Dementsusega ja Turu-Uuringute AS-i värske uuring, mis näitas, et iga kolmas Eesti inimene on dementsusega kokku puutunud ning enam kui 200 000 Eesti inimest puudutab dementsus otseselt või kaudselt läbi oma lähedaste. Samal ajal räägitakse diagnoosist endiselt liiga vähe ning paljud pered jäävad oma küsimuste, hirmude ja hoolduskoormaga sageli üksi.
Juubeli vastuvõtul kõlasid tervitus- ja õnnitlussõnad inimestelt, kes on aastate jooksul aidanud kujundada dementsuse valdkonna arengut Eestis. Ühingu teekonda meenutas selle asutajaliige Dr Ülla Linnamäe. Tervitused ja head soovid andsid edasi Sotsiaalminister Karmen Joller, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad, Tauno Asuja ja Kadri Palk, Sotsiaalministeeriumi esindaja Maarja Seppel, neuroloog Toomas Toomsoo ning Janno Puusepp. Nende sõnavõttudes jäi kõlama ühine mõte, et dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamine ei ole üksnes tervishoiu või sotsiaalsüsteemi ülesanne, vaid kogu ühiskonna vastutus.
Erilise ja südamliku mõtisklusega esines Peep Vain, kes jagas oma mõtteid inimeseks jäämisest, väärikusest ja sellest, kuidas elu väärtus ei sõltu inimese diagnoosist, mälust ega võimekusest. Ta tuletas meelde, et kõige olulisemad inimlikud vajadused – olla märgatud, kuulatud, hoitud ja armastatud – ei kao ka siis, kui haigus inimese elu muudab.
Juubeliõhtul kõlas korduvalt mõte, et dementsus ei ole ainult tervishoiu või sotsiaalvaldkonna küsimus. See on ühiskondlik väljakutse, mis puudutab meid kõiki. Eesti rahvastik vananeb ning prognooside järgi kasvab dementsusega inimeste arv lähikümnenditel märkimisväärselt. Seetõttu on teadlikkuse tõstmine, lähedaste toetamine ja inimväärikuse hoidmine olulisemad kui kunagi varem.
Kümne aasta jooksul on MTÜ Elu Dementsusega kasvanud organisatsiooniks, mis ühendab inimesi, kogemusi ja teadmisi. Ühing on aidanud tuua avalikkuse ette lugusid, mida varem sageli varjati, loonud kogemuskohvikuid, osalenud ühiskondlikes aruteludes, seisnud lähedaste õiguste eest ning teinud koostööd spetsialistide, teadlaste, teenuseosutajate ja poliitikakujundajatega. Täna on ühingust kujunenud oluline dementsusega inimeste ja nende lähedaste huvikaitseorganisatsioon Eestis.
Juubeliõhtu oli ka võimalus tänada kõiki neid, kes on sellel teekonnal olnud kõrval. Südamlik tänu kuulub Kadrioru Kunstimuuseumile, kes avas selle tähtpäeva tähistamiseks oma väärikad ruumid, ShiShile piduliku atmosfääri loomise eest ning Peep Vainule inspireeriva ja sügavalt puudutava sõnavõtu eest. Tänusõnad kuuluvad samuti kõigile koostööpartneritele, vabatahtlikele, toetajatele, spetsialistidele ja peredele, kes on aidanud muuta dementsuse teema Eestis nähtavamaks ja mõistetavamaks.
Kümme aastat tagasi sündis ühing soovist, et keegi ei jääks selle diagnoosiga üksi. Täna võib öelda, et sellest soovist on kasvanud kogukond, mis annab tuge, teadmisi ja lootust. Juubel ei olnud ainult tagasivaade tehtule, vaid ka pilk tulevikku – ühiskonda, kus dementsusega inimest nähakse eelkõige inimesena ning kus abi ja mõistmine jõuavad iga pereni õigel ajal.
Sest isegi siis, kui mälestused hakkavad hajuma, jääb alles vajadus läheduse, hoolivuse ja inimliku kontakti järele. Just selle eest on MTÜ Elu Dementsusega seisnud juba kümme aastat – ja seisab ka järgmistel aastatel.
Ühingu juhatuse liikmed Seidi ja Chris on ühel meelel, et kümme aastat möödunud kiiremini, kui oleks osanud arvata.
Juubeliõhtu kandis endas sõnumit, mida ühing on edasi andnud juba kümme aastat: dementsuse puhul tuleb näha inimest enne haigust. Sageli nähakse segadust enne selle põhjust, käitumist enne selle taga peituvat hirmu ning haigust enne inimest ennast. Kuid iga dementsusega inimene vajab eelkõige väärikust, turvatunnet, mõistmist ja võimalust olla jätkuvalt osa ühiskonnast.
Selle sõnumi olulisust kinnitas ka MTÜ Elu Dementsusega ja Turu-Uuringute AS-i värske uuring, mis näitas, et iga kolmas Eesti inimene on dementsusega kokku puutunud ning enam kui 200 000 Eesti inimest puudutab dementsus otseselt või kaudselt läbi oma lähedaste. Samal ajal räägitakse diagnoosist endiselt liiga vähe ning paljud pered jäävad oma küsimuste, hirmude ja hoolduskoormaga sageli üksi.
Juubeli vastuvõtul kõlasid tervitus- ja õnnitlussõnad inimestelt, kes on aastate jooksul aidanud kujundada dementsuse valdkonna arengut Eestis. Ühingu teekonda meenutas selle asutajaliige Dr Ülla Linnamäe. Tervitused ja head soovid andsid edasi Sotsiaalminister Karmen Joller, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad, Tauno Asuja ja Kadri Palk, Sotsiaalministeeriumi esindaja Maarja Seppel, neuroloog Toomas Toomsoo ning Janno Puusepp. Nende sõnavõttudes jäi kõlama ühine mõte, et dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamine ei ole üksnes tervishoiu või sotsiaalsüsteemi ülesanne, vaid kogu ühiskonna vastutus.
Erilise ja südamliku mõtisklusega esines Peep Vain, kes jagas oma mõtteid inimeseks jäämisest, väärikusest ja sellest, kuidas elu väärtus ei sõltu inimese diagnoosist, mälust ega võimekusest. Ta tuletas meelde, et kõige olulisemad inimlikud vajadused – olla märgatud, kuulatud, hoitud ja armastatud – ei kao ka siis, kui haigus inimese elu muudab.
Juubeliõhtul kõlas korduvalt mõte, et dementsus ei ole ainult tervishoiu või sotsiaalvaldkonna küsimus. See on ühiskondlik väljakutse, mis puudutab meid kõiki. Eesti rahvastik vananeb ning prognooside järgi kasvab dementsusega inimeste arv lähikümnenditel märkimisväärselt. Seetõttu on teadlikkuse tõstmine, lähedaste toetamine ja inimväärikuse hoidmine olulisemad kui kunagi varem.
Kümne aasta jooksul on MTÜ Elu Dementsusega kasvanud organisatsiooniks, mis ühendab inimesi, kogemusi ja teadmisi. Ühing on aidanud tuua avalikkuse ette lugusid, mida varem sageli varjati, loonud kogemuskohvikuid, osalenud ühiskondlikes aruteludes, seisnud lähedaste õiguste eest ning teinud koostööd spetsialistide, teadlaste, teenuseosutajate ja poliitikakujundajatega. Täna on ühingust kujunenud oluline dementsusega inimeste ja nende lähedaste huvikaitseorganisatsioon Eestis.
Juubeliõhtu oli ka võimalus tänada kõiki neid, kes on sellel teekonnal olnud kõrval. Südamlik tänu kuulub Kadrioru Kunstimuuseumile, kes avas selle tähtpäeva tähistamiseks oma väärikad ruumid, ShiShile piduliku atmosfääri loomise eest ning Peep Vainule inspireeriva ja sügavalt puudutava sõnavõtu eest. Tänusõnad kuuluvad samuti kõigile koostööpartneritele, vabatahtlikele, toetajatele, spetsialistidele ja peredele, kes on aidanud muuta dementsuse teema Eestis nähtavamaks ja mõistetavamaks.
Kümme aastat tagasi sündis ühing soovist, et keegi ei jääks selle diagnoosiga üksi. Täna võib öelda, et sellest soovist on kasvanud kogukond, mis annab tuge, teadmisi ja lootust. Juubel ei olnud ainult tagasivaade tehtule, vaid ka pilk tulevikku – ühiskonda, kus dementsusega inimest nähakse eelkõige inimesena ning kus abi ja mõistmine jõuavad iga pereni õigel ajal.
Sest isegi siis, kui mälestused hakkavad hajuma, jääb alles vajadus läheduse, hoolivuse ja inimliku kontakti järele. Just selle eest on MTÜ Elu Dementsusega seisnud juba kümme aastat – ja seisab ka järgmistel aastatel.
Ühingu juhatuse liikmed Seidi ja Chris on ühel meelel, et kümme aastat möödunud kiiremini, kui oleks osanud arvata.
„Kui me kümme aastat tagasi alustasime, oli meie soov lihtne – et dementsusega inimesed ja nende lähedased ei jääks oma murega üksi. Täna näeme, et sellest soovist on kasvanud kogukond, kuhu kuuluvad inimesed, kes julgevad oma lugu jagada, spetsialistid, kes panustavad oma teadmistega, ning koostööpartnerid, kes aitavad muuta ühiskonda teadlikumaks ja hoolivamaks.
Need kümme aastat on õpetanud mulle, et dementsus ei puuduta ainult mälu. See puudutab suhteid, identiteeti, väärikust ja armastust. Iga inimene, keda oleme kohanud, iga perekond, kes on meie poole pöördunud, on jätnud oma jälje ning aidanud meil mõista, kui oluline on olla olemas just siis, kui inimene seda kõige enam vajab.
Kõige rohkem rõõmu teeb teadmine, et me ei räägi enam dementsusest vaikides. Me räägime sellest üha avatumalt, julgemalt ja inimlikumalt. Samas teame, et ees on veel palju tööd. Soovime jätkuvalt seista selle eest, et iga dementsusega inimene oleks nähtud inimesena ning et iga lähedane teaks – ta ei ole sellel teekonnal üksi.“ Juubelipäev oli eelkõige tänuhetk. Tänu kõigile, kes on uskunud meie tegemistesse, jaganud meiega oma lugusid, seisnud meie kõrval ja aidanud kasvatada teadlikkust teemast, mis puudutab täna või homme väga paljusid Eesti peresid.
