Heidit Kaio hiljutine artikkel toob esile dementsusega lähedase hooldamise keerukuse, jagades isiklikke kogemusi, kui raske on leida sobivat hooldusasutust, kuna paljud neist ei soovi vastu võtta keerulisemate juhtumitega inimesi.
Lisaks käsitleb ta hooldekodude valiku mõjutajaid, nagu teenuse hind ja teadmatus hooldusperioodi pikkuse osas, mis tekitab peredele täiendavat stressi. Artikkel toob esile ka tundlikud teemad, nagu hügieeni ja iseseisva toimetuleku raskused, mis muudavad lähedaste jaoks otsuste tegemise eriti keeruliseks. Igasugune teadlikkuse tõus ühiskonnas dementsusega inimeste ja nende probleemide kohta on oluline, ka ajakirjaniku kirja pandud reaalsuse kajastus.
„Suurte kogemustega lähedasena“ lisaksin, et lool „dementsusega inimene hooldekodus“ on palju rohkem külgi kui ühte loosse mahub.
Kui kellegi teekond lõppeb, alustab keegi teine alles oma rasket rada. Lein ja kurbus on paratamatud kaaslased, kuid me peame jääma väärikateks ja eetilisteks – mitte ainult enda, vaid ka teiste perede suhtes, kes selle väljakutsega alles silmitsi seisavad. Oleme ühiskonnana alles õppimas, kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi nii, et keegi ei tunneks end hüljatuna või nähtamatuna.
Tunnen, et Eesti ühiskonnas on veel pikk tee minna vaimse võimekuse languse mõistmiseni. Kui füüsilist haigust on lihtsam mõista ja kaastundega suhtuda, siis dementsus või muud vaimse tervise häired toovad tihti kaasa kiire sildistamise, stigmatiseerimise või mõtte, et inimene tuleks isoleerida. Jääb tähelepanuta tõsiasi, et tegu on haiguse, mitte valiku või iseloomu omadustega. Kas me räägiksime vähidiagnoosiga inimesest samasuguses toonis?
Mulle tundub, et me mõistame seda haigust nii vähe ja see aeg, kus sõnastikud soovitavad „dementsusega inimese“ kohta öelda „nõdra- või poolemeelne“, on ikka argipäev. Ja see on kurb.
Me ei oska hooldada oma dementsusega lähedasi.See teeb haiget, sest minu lähedane ei ole kadunud – ta on endiselt siin, vajades armastust ja lugupidamist, mitte eemale tõukamist. Näiteks on psühhiaater Andres Lehtmets ja ka õiguskantsler Ülle Madise juhtinud tähelepanu sellele, et vajame spetsialiseeritud teenuseid just dementsusega inimestele. Praegu on pered jäetud süsteemi lõksu, kus reformidest hoolimata rahaline koormus vaid kasvab, kuid ega keegi täpselt ei tea, kuidas seda teenust „sellistele rasketele klientidele“ pakkuma peaks. Mõistmatu on, et kui „turg“ korrigeerib, siis miks ei lähtuta teenuse pakkumisel oma sihtgrupi vajadustest ja nõudlusest – mis on iga teise äri alus. Hind ei ole ainus põhikomponent, on vaja ka saadud rahale midagi omalt poolt vastu anda. Taandume vastutusest, mis tingib hinnasurve.
Tunnen, et kui me ühiskonnana ei muuda oma suhtumist ja ei nõua paremaid lahendusi, siis jääme olukorda, kus vaimse tervise probleemidega inimesed on nähtamatud ja nende lähedased kurnatud.
Õiguskantsler on oma sõnavõttudes rõhutanud, et dementsusega inimene ei ole „kaduv inimene“ – ta on inimene kogu oma elu lõpuni, vajades lugupidamist ja inimväärset kohtlemist. Tervise Arengu Instituut on oma artiklites toonitanud, kui oluline on vaimse tervise toetamine kogu hooldusprotsessi vältel – nii hooldatavale kui ka tema perele.
Hooldusteenuste rahastamine ja kvaliteet
Artiklis mainitakse hooldekodude rahastamise probleeme ja hooldekodude murekohti teenusepakkumise tingimuste osas. Tõsi on see, et hooldusteenuste pakkumine nõuab märkimisväärseid ressursse, kuid oluline on tagada, et hind kajastuks ka teenuse kvaliteedis. 2023. aastal jõustus väga oluline hooldereform, mille eesmärk oli suurendada teenuste hulka ja kättesaadavust, mis toetavad inimeste kodus elamist võimalikult kaua.
Ka dementsusega inimestele ja nende lähedastele on oluline tagada kodus elamist nii kaua kui võimalik ja mitte kiiret hooldekodusse suunamist. Kogu maailm liigub toetatud ja abistatud kodus elamise suunas, Eesti ei tohi olla siin vastuvoolu ujuja. Kodus elamise toetamine on hooldekodukohast odavam nii inimesele, perele kui ka ühiskonnale.
Teine suur hooldereformi eesmärk oli hooldekodude kohatasud muuta taskukohasemaks ning parandada teenuste kvaliteeti, millel on teatud ABC nõuded, mida teenusepakkuja peab järgima (vt eelnõu seletuskiri).
Õige on, et kahjuks on praktika näidanud, et hooldekodude hinnad on pärast reformi tõusnud, mis on suurendanud lähedaste rahalist koormust. Oleme sattunud olukorda, kus tunneme end lõksus – mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka rahaliselt. Hooldereformi järel on meie pere viidud tagasi selle eelsesse perioodi – omaosaluse määr koha maksumusest on vähenenud, aga reaalne omaosalus on sama või isegi tõusnud. Tegemist on kõverpeegliga – riik võttis enda kanda hooldekodude hoolduskulude katmise, mis moodustab umbes poole teenuse kogumaksumusest.
Täpsustamata on jäänud, mis on summa, mille poolest me räägime: kui 2019. aastal maksis dementsusega osakonna koht hooldekodus ca 980 eurot kuus, millest meie omaosalus oli 320 eurot, siis 2025. aastaks on see summa tõusnud 1880 euroni, kusjuures omaosalus on endiselt umbes 310 eurot. Mis on muutunud? Teenuse hind on pea kahekordistunud, kuid pere rahaline koormus pole kahanenud, kuigi reformi eesmärk oli just seda leevendada. Lisaks, mis on juhtunud meie majandusliku poolega, kus inflatsioon oli 2023. aastal üle 9%, hinnatõus ja eluks vajalike teenuste kallinemine on palgakasvu ületanud, mis on ilmselgelt suurendanud rahalist koormust.
Ma unistan ühiskonnast, kus inimesed leiavad inspiratsiooni ja lootust isegi rasketel hetkedel. Kus me räägime hooldekodudest kui paikadest, kus elu jätkub, mitte kui lõpppunktist. Kus tasutud teenuse hinna eest saab kvaliteetset ja professionaalset teenust. Kus jagame üksteise kogemusi, tõstame teadlikkust, et läbitav teekond oleks lihtsam ja mõistame, et iga lugu on ainulaadne, kuid kõlama jääb toetav ja sõbralik toon kõikide osapoolte poolt.
Teie Seidi Soini-Lillipuu
