Kuigi kogemuskohvikud ehk memory café’d on mitmel pool maailmas juba aastaid kasutusel olnud, ei ole sellised kohtumised Eestis veel väga levinud. Samas räägitakse dementsusest ja lähedaste toetamise vajadusest üha rohkem ning järjest enam otsitakse võimalusi, kuidas pakkuda dementsusega inimestele ja nende lähedastele toetavat ja turvalist keskkonda ka väljaspool tavapäraseid tugiteenuseid.
Tallinna Ülikooli tudengid korraldasid ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti raames koostöös MTÜ Elu Dementsusega kolme kogemuskohvikut Viimsis, Rae vallas ja Keilas. Projekti eesmärk oli pakkuda dementsusega inimestele ja nende lähedastele võimalust tulla kokku, suhelda, kogemusi jagada ning vähendada dementsusega seotud stigmat ja sotsiaalset isolatsiooni.
ELU on Tallinna Ülikooli õppeaine, mille eesmärk on tuua kokku erinevate erialade tudengid, et lahendada ühiselt mõnda ühiskondlikku probleemi või viia ellu kogukonda toetav projekt. Ka kogemuskohvikute projektis osalesid väga erineva taustaga tudengid, kelle teadmised aitasid luua toetava ja mitmekülgse keskkonna.
Projektis osalesid tudengid ajakirjanduse, psühholoogia, sotsiaaltöö, eripedagoogika, noorsootöö, tervisejuhtimise ning reklaami ja suhtekorralduse erialadelt. Nii panustasid mõned rohkem suhtlemisse ja osalejate toetamisele, teised korraldusse, tegevuste planeerimisse või projekti nähtavaks tegemisse. Erinevate erialade koostöö andis võimaluse läheneda teemale mitmest vaatenurgast ning jagada teadmisi ka omavahel. Tudengid tutvusid enne ürituste läbiviimist dementsuse teemaliste teadusallikatega ning planeerisid kohvikute tegevused nii, et need oleksid osalejatele lihtsad, rahulikud ja turvalised.
Kogemuskohvikute eesmärk ei olnud pakkuda ainult infot, vaid luua keskkond, kus inimesed tunneksid, et nad ei ole oma olukorraga üksi. Dementsus mõjutab lisaks mälule ja mõtlemisele sageli ka inimese suhtlemist, enesetunnet ja igapäevast elu. Seetõttu võivad nii dementsusega inimesed kui ka nende lähedased kogeda üksildust, sotsiaalset eraldatust ja tunnet, et neid ei mõisteta piisavalt hästi. Projekti käigus toodi välja, et dementsusega seotud stigma ja vähene teadlikkus on Eestis endiselt probleemiks ning inimesed võivad karta sellistel kohtumistel osalemist just tuttavate hinnangute tõttu.
Kokku viidi projekti jooksul läbi kolm kogemuskohvikut. Viimsis osales 18 hooldekodu elanikku ja kolm lähedast, Rae vallas kaks huvilist ning Keilas kaks dementsusega inimest ja üks saatja. Kuigi osalejate arv jäi pigem tagasihoidlikuks, leidsid korraldajad, et väiksemates gruppides kujunes õhkkond isiklikumaks ja rahulikumaks. Projekti väärtust ei mõõdetud ainult osalejate arvu järgi, vaid ka selle põhjal, millise emotsionaalse toe ja kogemuse inimesed kohtumiselt said.
Keilas toimunud kogemuskohvikus mängiti bingot, kasutati kineetilist liiva ning pakuti teed, kohvi ja pannkooke. Lähedastele oli mõeldud ka väike nipinurk praktiliste nõuannetega. Korraldajate sõnul tegi just selline vahetu suhtlus kohtumise eriliseks ning andis tunde, et ettevõtmine läks korda. Kõige olulisem oli see, et inimesed tunneksid end mugavalt ning ei peaks kartma ebamugavaid olukordi või hinnanguid. Rahulik õhkkond ja väike grupp andsid inimestele võimaluse omavahel suhelda ning lihtsalt koos aega veeta.
Viimsi kogemuskohvikus tehti erinevaid tegevusi, mis pakkusid osalejatele rõõmu. Koos valmistati küpsisetorti, värviti koogikarpe ning kasutati kineetilist liiva lõõgastavaks tegevuseks. Lisaks lõid korraldajad ka muuseumi nurga, kus sai näha vanaaegseid esemeid nagu lauanõud, nukud, ajakirjad ja telefon, mis aitasid inimestel meenutada varasemaid aegu ja jagada omavahel mälestusi. Külalistele pakuti teed, kohvi, maiustusi ja pirukaid, mis lõid mõnusa õhkkonna. Selline koosviibimine andis inimestele võimaluse omavahel suhelda, uusi kogemusi saada ning lihtsalt ühiselt aega veeta.
Rae kultuurikeskuses korraldatud kohvikus loodi osalejatele tegevuspesad. Igal pesal oli oma teema: mälestuste laud koos fotodega vanadest asjadest, masinatest ja asukohtadest, paberil tegevuste laud kuhu paigutati lihtsamad mandalad, sudokud ja vanasõnade ühendamine ning lisaks oli võimalik mängida erinevaid lauamänge. Kavas oli ka vestlusnurk projekti juhendajatega, kus osalejad said arutleda dementsusega seotud teemadel ning küsida küsimusi. Terve ürituse vältel pakuti tasuta suupisteid, puuvilju ja teed.
Korraldajate sõnul näitasid kohvikud, et ka väike ja rahulik kohtumine võib inimestele palju tähendada. Lisaks osalejatele mõjutas projekt ka tudengeid endid, kelle teadmised dementsusest ja selle mõjust igapäevaelule suurenesid korraldamise käigus märgatavalt.
Tudengite hinnangul võiks sarnaseid algatusi Eestis rohkem olla, sest kogemuskohvikud aitavad muuta dementsusest rääkimist loomulikumaks ning pakuvad tuge nii dementsusega inimestele kui ka nende lähedastele. Sageli piisabki sellest, et inimene tunneb, et teda kuulatakse ja mõistetakse.
Tallinna Ülikooli tudengid korraldasid ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti raames koostöös MTÜ Elu Dementsusega kolme kogemuskohvikut Viimsis, Rae vallas ja Keilas. Projekti eesmärk oli pakkuda dementsusega inimestele ja nende lähedastele võimalust tulla kokku, suhelda, kogemusi jagada ning vähendada dementsusega seotud stigmat ja sotsiaalset isolatsiooni.
ELU on Tallinna Ülikooli õppeaine, mille eesmärk on tuua kokku erinevate erialade tudengid, et lahendada ühiselt mõnda ühiskondlikku probleemi või viia ellu kogukonda toetav projekt. Ka kogemuskohvikute projektis osalesid väga erineva taustaga tudengid, kelle teadmised aitasid luua toetava ja mitmekülgse keskkonna.
Projektis osalesid tudengid ajakirjanduse, psühholoogia, sotsiaaltöö, eripedagoogika, noorsootöö, tervisejuhtimise ning reklaami ja suhtekorralduse erialadelt. Nii panustasid mõned rohkem suhtlemisse ja osalejate toetamisele, teised korraldusse, tegevuste planeerimisse või projekti nähtavaks tegemisse. Erinevate erialade koostöö andis võimaluse läheneda teemale mitmest vaatenurgast ning jagada teadmisi ka omavahel. Tudengid tutvusid enne ürituste läbiviimist dementsuse teemaliste teadusallikatega ning planeerisid kohvikute tegevused nii, et need oleksid osalejatele lihtsad, rahulikud ja turvalised.
Kogemuskohvikute eesmärk ei olnud pakkuda ainult infot, vaid luua keskkond, kus inimesed tunneksid, et nad ei ole oma olukorraga üksi. Dementsus mõjutab lisaks mälule ja mõtlemisele sageli ka inimese suhtlemist, enesetunnet ja igapäevast elu. Seetõttu võivad nii dementsusega inimesed kui ka nende lähedased kogeda üksildust, sotsiaalset eraldatust ja tunnet, et neid ei mõisteta piisavalt hästi. Projekti käigus toodi välja, et dementsusega seotud stigma ja vähene teadlikkus on Eestis endiselt probleemiks ning inimesed võivad karta sellistel kohtumistel osalemist just tuttavate hinnangute tõttu.
Kokku viidi projekti jooksul läbi kolm kogemuskohvikut. Viimsis osales 18 hooldekodu elanikku ja kolm lähedast, Rae vallas kaks huvilist ning Keilas kaks dementsusega inimest ja üks saatja. Kuigi osalejate arv jäi pigem tagasihoidlikuks, leidsid korraldajad, et väiksemates gruppides kujunes õhkkond isiklikumaks ja rahulikumaks. Projekti väärtust ei mõõdetud ainult osalejate arvu järgi, vaid ka selle põhjal, millise emotsionaalse toe ja kogemuse inimesed kohtumiselt said.
Keilas toimunud kogemuskohvikus mängiti bingot, kasutati kineetilist liiva ning pakuti teed, kohvi ja pannkooke. Lähedastele oli mõeldud ka väike nipinurk praktiliste nõuannetega. Korraldajate sõnul tegi just selline vahetu suhtlus kohtumise eriliseks ning andis tunde, et ettevõtmine läks korda. Kõige olulisem oli see, et inimesed tunneksid end mugavalt ning ei peaks kartma ebamugavaid olukordi või hinnanguid. Rahulik õhkkond ja väike grupp andsid inimestele võimaluse omavahel suhelda ning lihtsalt koos aega veeta.
Viimsi kogemuskohvikus tehti erinevaid tegevusi, mis pakkusid osalejatele rõõmu. Koos valmistati küpsisetorti, värviti koogikarpe ning kasutati kineetilist liiva lõõgastavaks tegevuseks. Lisaks lõid korraldajad ka muuseumi nurga, kus sai näha vanaaegseid esemeid nagu lauanõud, nukud, ajakirjad ja telefon, mis aitasid inimestel meenutada varasemaid aegu ja jagada omavahel mälestusi. Külalistele pakuti teed, kohvi, maiustusi ja pirukaid, mis lõid mõnusa õhkkonna. Selline koosviibimine andis inimestele võimaluse omavahel suhelda, uusi kogemusi saada ning lihtsalt ühiselt aega veeta.
Rae kultuurikeskuses korraldatud kohvikus loodi osalejatele tegevuspesad. Igal pesal oli oma teema: mälestuste laud koos fotodega vanadest asjadest, masinatest ja asukohtadest, paberil tegevuste laud kuhu paigutati lihtsamad mandalad, sudokud ja vanasõnade ühendamine ning lisaks oli võimalik mängida erinevaid lauamänge. Kavas oli ka vestlusnurk projekti juhendajatega, kus osalejad said arutleda dementsusega seotud teemadel ning küsida küsimusi. Terve ürituse vältel pakuti tasuta suupisteid, puuvilju ja teed.
Korraldajate sõnul näitasid kohvikud, et ka väike ja rahulik kohtumine võib inimestele palju tähendada. Lisaks osalejatele mõjutas projekt ka tudengeid endid, kelle teadmised dementsusest ja selle mõjust igapäevaelule suurenesid korraldamise käigus märgatavalt.
Tudengite hinnangul võiks sarnaseid algatusi Eestis rohkem olla, sest kogemuskohvikud aitavad muuta dementsusest rääkimist loomulikumaks ning pakuvad tuge nii dementsusega inimestele kui ka nende lähedastele. Sageli piisabki sellest, et inimene tunneb, et teda kuulatakse ja mõistetakse.
Tallinn University students organized memory cafés in cooperation with the NGO Elu Dementsusega (“Life with Dementia”)
Although memory cafés have been used in many parts of the world for years, such gatherings are still not very common in Estonia. At the same time, dementia and the need to support relatives and caregivers are being discussed more and more, and increasing attention is being given to finding ways to provide people with dementia and their loved ones with a supportive and safe environment outside traditional support services.
As part of the ELU (Interdisciplinary Innovation) project, students from Tallinn University organized three memory cafés in Viimsi, Rae Municipality, and Keila in cooperation with the NGO Elu Dementsusega (“Life with Dementia”). The aim of the project was to give people with dementia and their loved ones an opportunity to come together, communicate, share experiences, and reduce the stigma and social isolation associated with dementia.
ELU is a course at Tallinn University designed to bring together students from different academic fields to solve a social issue collaboratively or carry out a community-supporting project. The memory café project also involved students from very diverse backgrounds, whose knowledge and skills helped create a supportive and versatile environment.
Students from journalism, psychology, social work, special education, youth work, health management, advertising, and public relations participated in the project. Some contributed more to communication and participant support, while others focused on organization, activity planning, or increasing the project’s visibility. Collaboration between students from different disciplines made it possible to approach the topic from multiple perspectives and share knowledge among themselves. Before organizing the events, the students familiarized themselves with scientific sources related to dementia and planned the café activities in a way that would be simple, calm, and safe for participants.
The goal of the memory cafés was not only to provide information but also to create an environment where people would feel that they were not alone in their situation. In addition to affecting memory and thinking, dementia often impacts communication, self-esteem, and everyday life. As a result, both people with dementia and their loved ones may experience loneliness, social isolation, and the feeling that they are not fully understood. During the project, organizers highlighted that stigma and low awareness related to dementia are still significant issues in Estonia, and that some people may fear attending such gatherings because of possible judgment from others they know.
In total, three memory cafés were organized during the project. In Viimsi, 18 nursing home residents and three relatives participated; in Rae Municipality, two interested participants attended; and in Keila, two people with dementia and one companion took part. Although the number of participants remained relatively modest, the organizers felt that smaller groups created a more personal and peaceful atmosphere. The value of the project was measured not only by the number of participants but also by the emotional support and experience people gained from the meetings.
At the Keila memory café, participants played bingo, used kinetic sand, and were offered tea, coffee, and pancakes. There was also a small advice corner for relatives and caregivers with practical tips. According to the organizers, this kind of direct interaction made the gathering special and gave them the feeling that the initiative truly mattered. Most importantly, participants were able to feel comfortable without fearing awkward situations or judgment. The calm atmosphere and small group size allowed people to communicate with one another and simply spend time together.
At the Viimsi memory café, participants took part in various enjoyable activities. Together they made a biscuit cake, decorated cake boxes, and used kinetic sand as a relaxing activity. The organizers also created a small museum corner displaying vintage objects such as tableware, dolls, magazines, and an old telephone, which helped participants recall earlier times and share memories with one another. Guests were offered tea, coffee, sweets, and pastries, creating a warm and welcoming atmosphere. Such gatherings gave people an opportunity to socialize, gain new experiences, and simply spend time together.
At the café organized at the Rae Cultural Centre, activity stations were created for participants. Each station had its own theme: a memory table with photographs of old objects, machines, and locations; a paper activity table with simple mandalas, sudoku puzzles, and proverb-matching exercises; and various board games. There was also a discussion corner with the project supervisors, where participants could talk about dementia-related topics and ask questions. Throughout the event, free snacks, fruit, and tea were offered.
According to the organizers, the cafés showed that even a small and peaceful gathering can mean a great deal to people. In addition to benefiting participants, the project also had a significant impact on the students themselves, whose understanding of dementia and its effect on everyday life increased considerably during the organization process.
In the students’ opinion, there should be more similar initiatives in Estonia, as memory cafés help make conversations about dementia feel more natural and provide support for both people with dementia and their loved ones. Often, it is enough for a person to simply feel heard and understood.
As part of the ELU (Interdisciplinary Innovation) project, students from Tallinn University organized three memory cafés in Viimsi, Rae Municipality, and Keila in cooperation with the NGO Elu Dementsusega (“Life with Dementia”). The aim of the project was to give people with dementia and their loved ones an opportunity to come together, communicate, share experiences, and reduce the stigma and social isolation associated with dementia.
ELU is a course at Tallinn University designed to bring together students from different academic fields to solve a social issue collaboratively or carry out a community-supporting project. The memory café project also involved students from very diverse backgrounds, whose knowledge and skills helped create a supportive and versatile environment.
Students from journalism, psychology, social work, special education, youth work, health management, advertising, and public relations participated in the project. Some contributed more to communication and participant support, while others focused on organization, activity planning, or increasing the project’s visibility. Collaboration between students from different disciplines made it possible to approach the topic from multiple perspectives and share knowledge among themselves. Before organizing the events, the students familiarized themselves with scientific sources related to dementia and planned the café activities in a way that would be simple, calm, and safe for participants.
The goal of the memory cafés was not only to provide information but also to create an environment where people would feel that they were not alone in their situation. In addition to affecting memory and thinking, dementia often impacts communication, self-esteem, and everyday life. As a result, both people with dementia and their loved ones may experience loneliness, social isolation, and the feeling that they are not fully understood. During the project, organizers highlighted that stigma and low awareness related to dementia are still significant issues in Estonia, and that some people may fear attending such gatherings because of possible judgment from others they know.
In total, three memory cafés were organized during the project. In Viimsi, 18 nursing home residents and three relatives participated; in Rae Municipality, two interested participants attended; and in Keila, two people with dementia and one companion took part. Although the number of participants remained relatively modest, the organizers felt that smaller groups created a more personal and peaceful atmosphere. The value of the project was measured not only by the number of participants but also by the emotional support and experience people gained from the meetings.
At the Keila memory café, participants played bingo, used kinetic sand, and were offered tea, coffee, and pancakes. There was also a small advice corner for relatives and caregivers with practical tips. According to the organizers, this kind of direct interaction made the gathering special and gave them the feeling that the initiative truly mattered. Most importantly, participants were able to feel comfortable without fearing awkward situations or judgment. The calm atmosphere and small group size allowed people to communicate with one another and simply spend time together.
At the Viimsi memory café, participants took part in various enjoyable activities. Together they made a biscuit cake, decorated cake boxes, and used kinetic sand as a relaxing activity. The organizers also created a small museum corner displaying vintage objects such as tableware, dolls, magazines, and an old telephone, which helped participants recall earlier times and share memories with one another. Guests were offered tea, coffee, sweets, and pastries, creating a warm and welcoming atmosphere. Such gatherings gave people an opportunity to socialize, gain new experiences, and simply spend time together.
At the café organized at the Rae Cultural Centre, activity stations were created for participants. Each station had its own theme: a memory table with photographs of old objects, machines, and locations; a paper activity table with simple mandalas, sudoku puzzles, and proverb-matching exercises; and various board games. There was also a discussion corner with the project supervisors, where participants could talk about dementia-related topics and ask questions. Throughout the event, free snacks, fruit, and tea were offered.
According to the organizers, the cafés showed that even a small and peaceful gathering can mean a great deal to people. In addition to benefiting participants, the project also had a significant impact on the students themselves, whose understanding of dementia and its effect on everyday life increased considerably during the organization process.
In the students’ opinion, there should be more similar initiatives in Estonia, as memory cafés help make conversations about dementia feel more natural and provide support for both people with dementia and their loved ones. Often, it is enough for a person to simply feel heard and understood.